Mul õnnestus olla „Märtini“ kaardilugeja…

3.-5.juunil toimus Kaitseväe Keskpolügoonil Jõgeva maleva kaitseliitlaste lahinglaskmine. Naiskodukaitsjad olid palutud üritustele toitlustajateks.

Sõit Tapale toimus kolonnis seni kuni pöörati kruusa-liivateele, pärast paarikümmend meetrit oli selge, et iga sõiduvahend vastutab ise õige teeotsa leidmise ja orienteerumise eest. Mina juhtusin olema „Märtini“ kaardilugeja, nähes vaid 1 meetri autost kaugemale, lootsin salamisi, et teised rallijad ei eksi teega ega kihuta meile vastu. Vahelduva eduga hõikasin rallipiloodile, et kurv vasakule teise käiguga ja kurv paremale kolmanda käiguga. Kohale jõudes võisime oma sinisele autole maastikule sobiva maskeeringu tegemata jätta.

Ööhämaruses sättisime paika elukoha ja selle vahetusse lähedusse töökoha. Unele suigutas kokkasid generaatori unelev mürin.

Hommik algab alati kokkadele varakult. Kui puder ja võileivad söödud valmistusid mehed metsa minema. Enne lõunasöögi valmistamist võitlesime sääskedega, keda oli tõsiselt palju, ilmselt ei käi just palju elusolendeid neil külas. Hiljem selgus, et mehed olid kõik sääsed meie vastutusele jätnud, seda suurem oli „lemmikloomade“ rõõm, kui mehed lõpuks lõunale tulid. Pärast õhtuseid makarone läksid kaitseliitlased uuesti metsa ja meie õhtused toimetused said tehtud laskemürina saatel.

Pühapäev algas halvasti. Ärkasime vist vale jalaga voodist, mida meil õigupoolest ei olnudki – lebolt on raske astuda maha. Pigem veeresime maha ilmselt vale küljega. Sel päeval ei sujunud meie köögis askeldused. Mina mõistsin, et köök ei ole ikka minu jaoks kuigi sel nädalavahetusel usaldati peale hakkimise mulle ka vahustamised ja segamised.

Terve nädalavahetuse tekitati ka kokkadele lahingstressi. Mina murdusin lahingstressis alles koju jõudes, sest ühtäkki avastasin end Tartus ilma dokumentideta, rahata, võtmeteta ja mis kõige hullem ilma õpilaste parandamata töödeta. Aga võib-olla oli ka see kadumistrikk osa suurest lahingustressi tekitamisplaanist…

Maris Mäeotsa

Oska rõõmu jagada ehk kuidas me lastele ühe ilusa päeva kinkisime!

...................................

Hommik on käes

uue mängu ja tööga.

Maailm on natuke

muutunud ööga

...................................

L.Tungal

1. juunil tähistati kõikjal üle laia ilma Lastekaitsepäeva. See on päev, et tunnustada ja märgata lapsi. Mitte ainult enda , vaid ka teiste lapsi. Miks mitte ka päev, et mõelda tagasi enda lapsepõlve tempude ja vempude, krutskite ja vigurite peale.

Otsustasime meiegi enda toredate Torma jaoskonna naistega kampa lüüa kohaliku noortejuhiga (kes juhtumisi on meie jaoskonna liige) ja korraldada kohalikele poistele-tüdrukutele üks tore laupäevane pärastlõuna. Mõeldud tehtud. 4. juunil olid kõik Torma valla lapsed oodatud Vaiatu parki Lastekaitsepäeva pidama.

Vaatamata sellele, et ürituse ametlikuks algusajaks oli kuulutatud 13.00 oli park juba vähemalt pool tundi enne seda saginat ja kilkeid täis. Tegevust jätkus kõigile lastele.

Suur täispuhutav batuut oli pidevalt lapsi täis. Hoolimata sellest,et keegi täiskasvanutest laste lustimisel kogu aeg silma peal hoidis, juhatus ka väike „tööõnnetus“. Siinkohal kulus marjaks ära Kaitseliidust vaatamiseks toodud meditsiiniauto koos vajalike esmaabivahenditega ja väike kannatanu sai kiiresti asjatundlikku abi.

Suuremad lapsed said enda jõudu ja osavust proovile panna sumomaadluses. Muidugi tahtsid ka väiksemad põnnid enda võimeid katsetada aga kui nad sumokostüümiga korra pikali kukkusid, siis püsti nad omal jõul enam ei saanud ja siplesid nagu ringi ussikesed enda kollastes kostüümides.

Vaatamiseks, katsumiseks ja julgematele ka ratsutamiseks oli kohale toodud vahva suksu. Ei ole ju isegi maalapsel enam vanaema, kes kes lehma ja põrsakest peaks. Hobusest rääkimata . Selle pärast osutus see tõeliseks vaatamisväärsuseks!

Meie fotograaf tegi kõigist soovijatest imeilusaid pilte ja edevamad said enda näod lasta erinevate joonistustega kaunistada. Näomaalingute juures oli järjekord kogu aeg selline, et vaesed tüdrukud ei saanud käsigi puhata. Mõni laps käis lausa mitmel korral enda nägu üle maalimas.

Ja mis laste pidu see on, kui pannkooke ei pakuta:) Pannkookide küpsetamisega hakati pihta juba pool tundi enne algust ja kuhja ei jõudnud küll taldrikule tekkida. Rääkimata siis sellest, et ise mõne neist oleks saanud suhu pista. Mina oma suure kõhuga moositasin ja jagasin. Kooki sai vaarikamoosiga ja maasikamoosiga. Mõni nupumees soovis maarikamoosi ja teine jälle vaasikamoosi. Kuna ilm oli kuum, siis kuluks marjaks ära ka morsitermos, mida iga natukese aja tagant uuesti täita tuli. Ja vahelduseks sai ka levinumaid viisakusväljendeid nagu palun ja tänan õpetada:) Peo lõpuks olid need juba mõnele kenasti selgeks saanud ja meeldetuletamist enam ei vajanudki.

 

Loodame, et neile lastele, kes kohale tulid jääb see tore üritus 

veel pikaks ajaks meelde ja järgmisel aastal on pidulisi kaks korda nii palju. Usun, et selle peo puhul oli rõõm vastastikune.Meie saime rahulduse laste lustist ja taaskord kinnitust sellele, et meie jaoskonnas ongi kõige toredamad naised ning lapsed rõõmu päevast, mis oli just neile pühendatud.

Jaana Sepper