...................................
Hommik on käes
uue mängu ja tööga.
Maailm on natuke
muutunud ööga
...................................
L.Tungal
1. juunil tähistati kõikjal üle laia ilma Lastekaitsepäeva. See on päev, et tunnustada ja märgata lapsi. Mitte ainult enda , vaid ka teiste lapsi. Miks mitte ka päev, et mõelda tagasi enda lapsepõlve tempude ja vempude, krutskite ja vigurite peale.
Otsustasime meiegi enda toredate Torma jaoskonna naistega kampa lüüa kohaliku noortejuhiga (kes juhtumisi on meie jaoskonna liige) ja korraldada kohalikele poistele-tüdrukutele üks tore laupäevane pärastlõuna. Mõeldud tehtud. 4. juunil olid kõik Torma valla lapsed oodatud Vaiatu parki Lastekaitsepäeva pidama.
Vaatamata sellele, et ürituse ametlikuks algusajaks oli kuulutatud 13.00 oli park juba vähemalt pool tundi enne seda saginat ja kilkeid täis. Tegevust jätkus kõigile lastele.
Suur täispuhutav batuut oli pidevalt lapsi täis. Hoolimata sellest,et keegi täiskasvanutest laste lustimisel kogu aeg silma peal hoidis, juhatus ka väike „tööõnnetus“. Siinkohal kulus marjaks ära Kaitseliidust vaatamiseks toodud meditsiiniauto koos vajalike esmaabivahenditega ja väike kannatanu sai kiiresti asjatundlikku abi.
Suuremad lapsed said enda jõudu ja osavust proovile panna sumomaadluses. Muidugi tahtsid ka väiksemad põnnid enda võimeid katsetada aga kui nad sumokostüümiga korra pikali kukkusid, siis püsti nad omal jõul enam ei saanud ja siplesid nagu ringi ussikesed enda kollastes kostüümides.
Vaatamiseks, katsumiseks ja julgematele ka ratsutamiseks oli kohale toodud vahva suksu. Ei ole ju isegi maalapsel enam vanaema, kes kes lehma ja põrsakest peaks. Hobusest rääkimata . Selle pärast osutus see tõeliseks vaatamisväärsuseks!
Meie fotograaf tegi kõigist soovijatest imeilusaid pilte ja edevamad said enda näod lasta erinevate joonistustega kaunistada. Näomaalingute juures oli järjekord kogu aeg selline, et vaesed tüdrukud ei saanud käsigi puhata. Mõni laps käis lausa mitmel korral enda nägu üle maalimas.
Ja mis laste pidu see on, kui pannkooke ei pakuta:) Pannkookide küpsetamisega hakati pihta juba pool tundi enne algust ja kuhja ei jõudnud küll taldrikule tekkida. Rääkimata siis sellest, et ise mõne neist oleks saanud suhu pista. Mina oma suure kõhuga moositasin ja jagasin. Kooki sai vaarikamoosiga ja maasikamoosiga. Mõni nupumees soovis maarikamoosi ja teine jälle vaasikamoosi. Kuna ilm oli kuum, siis kuluks marjaks ära ka morsitermos, mida iga natukese aja tagant uuesti täita tuli. Ja vahelduseks sai ka levinumaid viisakusväljendeid nagu palun ja tänan õpetada:) Peo lõpuks olid need juba mõnele kenasti selgeks saanud ja meeldetuletamist enam ei vajanudki.
Loodame, et neile lastele, kes kohale tulid jääb see tore üritus
veel pikaks ajaks meelde ja järgmisel aastal on pidulisi kaks korda nii palju. Usun, et selle peo puhul oli rõõm vastastikune.Meie saime rahulduse laste lustist ja taaskord kinnitust sellele, et meie jaoskonnas ongi kõige toredamad naised ning lapsed rõõmu päevast, mis oli just neile pühendatud. Jaana Sepper
No comments:
Post a Comment