Thursday, October 13, 2011

Elus!

30. septembrist kuni 2. oktoobrini oli Jõgeva Ringkonna naistel võimalus Jõgeva Maleva instruktorite käe all osa võtta Üleelamislaagrist. 
 
Ilusal reedeõhtul kell 18.00 kogunesime kõik Jõgeva Maleva staapi. Maja juurde jõudes märkasime suurt kastiautot ning kõigile oli selge, et sellega jätkub meie teekond. Staabis tutvustas instruktor meile eesolevat laagrit ning ohutusnõudeid ja reegleid, s.h. loeti veel üle isikliku varustuse nimekiri, mille olime juba varemgi e-mailile saanud, ja üleliigsed asjad asetasime staapi lauale pühapäeva ootama. Paljudel jäi maha hambahari, mobiiltelefon, mõnel ka soolakotike ja sääsemürk. Ärevus oli suur, sest nüüd saime teada ka, kuhu meid viiakse.
Kui olime kõik autokasti roninud, võis sõit alata. Tee tundus pikk ja väga auklik. Hakkas juba hämaraks minema ning järjest rohkem oli meie ümber metsa. Lõpuks auto peatus ja me ronisime autokastist välja. Kahel pool teed laius suur kuusik.
Instruktor seletas meile veel kiirelt üle, kuidas terariistu käsitleda ning mille jaoks mingi tööriist on. Seejärel vaatasime üle ühe instruktorite varjualuse, et kuidas ja millest see tehtud on, sest pidime need ju ise valmistama, et oleks kuskil ööbida.

Lõpuks jaotati meid kahte rühma, ühte 6 ja teise 5 naist. Meile jagati kätte noad, katelokid (veega), kirved, saed, kiinid, valguspulgad, tulepulgad. Seejärel juhatasid instruktorid meid oma laagriplatsile, rühma liikumisraadiuseks jäi ümber oma onni 300m ning kaks rühma omavahel kokku saada ning mokalaata pidama hakata ei tohtinud.
Sõprus annab sooja ja nali ning naer aitavad ka keerulisemad olukorrad üle elada!
   

Laagriplatsile jõudes pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ning varuma selleks materjali. Seda oli päris palju vaja. Kaevasime ka augu isiklike ihuvajaduste rahuldamiseks. Kõige tähtsam oli lõke ning selleks metsakuiva puidu varumine, sest lõke andis sooja ja valgust ning peletas metsloomi. Vahepeal tutvustasid instruktorid meile erinevaid kalaküpsetusviise, üks neist - suitsutamine oli ka neil käsile võetud. Esimesel õhtul oli kõigil palju tööd, kõhud jäid järjest tühjemaks ning kõik ootasid seda suitsukala mis meestel küpses. Kuulates lõuna poole lendavaid haneparvesid, unistasime piisava laskeulatusega ragulkast või vibust. Hanede kurblike hõigete saatel arutlesime, mida kõike me ühest mõnusast metshanest endale vaaritaksime. Ja kui rammusad nad veel on... ehhhh.... aga tühi kõht aina korises. Öösel saime paar pakki teed sooja joogi keetmiseks.
Valvekordade jaotus: meil oli raske neid jaotada, sest viieliikmelises rühmas polnud kellelgi kella. Aga meeskond oli meil suurepärane ja jõudsime ühisele otsusele: kui valvekorra pidaja enam sugugi ärkvel püsida ei suuda, siis ajab lihtsalt järgmise vahetuse üles ning see jätkab kuni uni väga piinama hakkab. Kõik toimis ja keegi ei arvanud, et tal liiga vähe magada lasti.
Ööseks anti meeskonna peale 2 telkmantlit onni katusele panekuks ja 2 magamiskotti. Öö oli väga jahe, kuid kel oli hea uni ei teinud välja sellest, et küljealune kõva oli ning tekikest jagus peale vaid jaopärast. Mina ise ei saanud esimesel ööl küll sõba silmale, sest olin ametis värisemisega. Hommikul vara, enne päiksetõusu võis kuulda kirve toksimist ja saagimist, sest nii mõnelgi oli otsa saanud lõkkematerjal, samas füüsiline tegevus andis ka sooja.

Maris tegevusetuse ja külma üle kurta ei saanud :)
Hommikuks saime ka kaua oodatud suitsukala, kuid õnnetuseks oli see pooltoores ning panime selle lõkke peale järelküpsema. Õnneks instruktorid olid sellele mõelnud ning saime ka konservi kartuli ja hakklihakastmega. Söömiseks pidime valmistama puidust söögiriista. Igaühel tuli see isemoodi välja ja keegi ainult näppudega sööma ei pidanud. Sel päeval jagati kätte meile ka toored toiduained - kartulid, kaalikad, herned, porgandid, tangud ja sibulad ning ka natuke soola ja sidrunimahl. Saime ka küüslauku, et ära hoida külmetust. Ning veel toodi meile terve kana ühe rühma kohta. Päeva põhitegevuseks oli jällegi lõkkematerjali kogumine eesolevaks ööks. Seega polnud aega kellelgi rühmas lõunaajal süüagi. Tegime vennalikult ühe porgandi viieks ning närisime seda lõunaks. Siis panime kana koos köögiviljadega fooliumisse (fooliumi saime instruktorilt) ning kaevasime lõkke alla augu, panime sinna kuumad kivid ja kana, kivid peale ja ära võetud lõkkematerjal ka peale, tegime kõva tule üles ning siis suundusime Põltsamaa jõe äärde kalale.
Igaüks lõikas omale võsast ridva. Seejärel mõõdeti jõhv peale ning asjalik instruktor näitas ka, kuidas kinnitada kork ja konks. Valmis! Saime nüüd kalaõnne proovida, kõik olid õhinas, sest kalalootust ju oli. Aga, mida külge ei hakanud oli kala. Meie rühmal kõigil kõhud korisesid päris kõvasti. Ainult unistus lõkke all olevast kanast hoidis meeled ärksana. Jõe ääres sai juba piisavalt istutud kui tuli instruktor, palus meil õnged lahti monteerida ja pilliroogu koguma hakata (mul oli juba varem mõte, et võiks sületäie roogu onni vedada- on soe magada. )
Niisiis olime sel päeval ilma saagita, kuid sellest me ei heitunud, sest lõkkes ootas meid maitsev kanapraad. Suud olid kõigil vesised kui kana välja kaevasime. Kui seda avama hakkasime, siis juba see lõhn viis keele alla. Nii maitsvaid köögivilju ja kana polnud keegi varem saanud, kuigi mõni meie hulgast muidu üldse hautatud juurikaid ei söönudki.
Selleks ajaks kui instruktorid tulid uudistama kuidas kana maitses, hakkas see juba otsa saama ja neile jagamiseks seda lihtsalt ei jätkunud.
Aga laisklemist ei saanud olla, v.a. minu umbes 5 minutine uinak soojas magamiskotis. See oli vist kõige parem hetk üldse seal laagris - kõht täis, soe küljealune, praksuv lõkketuli. Meie kõhud lõid õhtul nurru, kõik oli nii hea. Aga teisel rühmal nii hästi ei läinud- kana oli nähtavasti liiga kaua lõkkes ning priskest kanast oli avamise hetkeks saanud kuivanud tuvi.
Aeg oli sealmaal, et rühmad kutsuti kokku ning meile näidati milleks pilliroog hea on. Paari toika ning mõne nööri abil näidati kuidas saab metsas hõlpsati endale sooja küljealust kududa. Tagasi laagriplatsil hakkasid osad matte tegema, teised tegid puid. Roomati otsustasime teha laiema kui oli ette näidatud, sest tahtsime, et nii pea kui jalad mahuksid peale, kavatsesime ju selle külje alla panna. Peab ütlema, et see õnnestus meil hästi. Vahepeal toodi meile värske latikas, sest me ise jäime ju sel päeval kalasaagist ilma. Panime selle soola ja sidrunimahlaga fooliumisse ja küpsema, et oleks ka hommikul midagi süüa. Juba varakult plekkpurki ligunema pandud tangud ja herned rändasid samuti lõkkele, et õhtul ja öösel sooja kõjutäidet saada.
Lõpuks jõudis ka instruktor, vaatas pilliroomati üle ja jagas kiidusõnu ning ütles, et see sobib ka talviseks laagriks hästi ning paneb selle peale laagrit hoiule. Meie rõõmuks anti igaühele meist üks lutsukomm, nii sai meie suur süsivesikute puudus veidigi lohutust. Sest vahepeal tekkis juba kahtlus meie terves mõistuses. Mõni meist ajas tähti sõnades segamini ning mina otsisin oma pealampi taga, mis üllatuseks põles mu enda otsmikul. Nalja sai meie rühmas palju, nii hoidsime ka üksteisel tuju rõõmsana.
Kõigil kommid suus, võis esimene paar valvesse jääda ning teised said lõpuks ometi tuttu. Veel läbi une külge keerates lutustasime oma komme nagu väikelapsed lutti. Nii magus maitses see karamell. Tol õhtul oli lõkkevalvamine paras katsumus, olime ju kõik rampväsinud ning püüdsime igati silmad lahti hoida. Ootasime pikisilmi instruktoreid, kes eelmisel ööl meid kindlate ajavahemike järel kontrollimas käisid. Ühel hetkel nägimegi kauguses tulukest lähenemas. Rõõmustasime juba, et saame ka kellaaega teada, kuid siis järsku kustus valgus puude vahel ja kostusid hirmsad metsasea häälitsused. Meile tegi see palju nalja, sest teadsime, et see ei olnud siga vaid üks meestest. Ning siis otsustasimegi valvekorra üle anda, sest muidu oleksime mõlemad tukkuma jäänud. Sel ööl käis instruktor meid vaid ühe korra kontrollimas ja see oli alles kella kolme ajal öösel. Kuna selleks ajaks oli minul uni kadunud, kuulsin seda ja veidi aega hiljem otsustasingi üles tõusta ja eelmine valvur välja vahetada. Ta vaeseke oli üksi valvesse jäänud. Päris huvitav ja nii mõnelgi tekkis kõhedustunne öösel üksi lõket valvates. Pidasin vapralt vastu, sest kaugel polnud ka hommik ning enne seda ärkas ka minu valvepartner, et minuga ühineda.
Hommikuäratus oli kell seitse, siis soojendasime kiirelt oma kala ja ööst järgijäänud herne-tangu-porgandi hautist. Tegime teed ja sidrunimahla vett kõrvale ning kui kõhud täis, koristasime oma laagriplatsi.
Laagriplats korras, tagastasime jagatud varustuse ning lootsime, et saame hakata kodu poole sõitma. Aga selleks tuli meil veel 7-8 km kõndida. Need kilomeetrid ei tundunud kellelegi eriti kerged, sest nii mõnelgi olid juba varem villid kandadel ja joogivett meil samuti tee peale kaasa ei antud. Päike lõõskas ja kurk kuivas, ainult metsavaheteed olid natuke varjulisemad.
Küll oli see külm vesi hea ja jahutav, mida saime, kui auto juurde jõudsime. Ootasime ära ka teise rühma ning siis võis sõit kodu poole alata! Kõigi näos oli näha väsimust ja samas ka rõõmu, et oleme millegi vägevaga hakkama saanud. Selline laager annab tükiks ajaks elule uue maigu. Õpetab hindama ja väärtustama lihtsaid kuid väga olulisi asju, mida aegajalt unustama kipume: vesi, soojus, soe kõhutäis, üksmeel, sõbra õlatunne ja usaldus. Me jäime ellu!

Kätlin, Janika, Liina (Fotod Liinalt)

No comments:

Post a Comment