Monday, September 26, 2011

"Ühes otsas ussike teises otsas lollike"

Mõtlesid ilmselt kalad Voore ökojärves kui Torma jaoskonna naised tulutult enda õngesid vette loopisid. Nimelt otsustasime sel aastal enda peredega väikese kalapüügi õppepäeva korraldada.

Kui esialgselt oli plaanis laagriplatsil esmalt lihtsamate kalandustõdedega tutvust teha, siis paraku sellest ei tulnud küll midagi kohe välja. Järve äärde jõudes haarasid enamik suurtest ja väikestest kohe enda õnged ja panid veekogu poole ajama ,maldamata ära oodata mida päevakava ette näeb. Aga mõnikord ongi parem asjadel lasta omasoodu areneda. Kui mehed ja lapsed enda ussikesi leotasid, katsid naised piknikulaua ja panid juba supipaja tulele lootuses, et äkki väikese uhhaa ikka saame. Vesi läks juba keema, kartul ja porgand ootasid patta panekut aga mida ei olnud, oli kala. No mis seal siis ikka. Õnneks oli kohalik külapood kiviga visata ja Triin lippas poodi kala järele. Kodumaist kala sealt küll ei leidnud aga mingisuguse võõramaise päritoluga vee eluka küll, mis lõhnas nagu kala aga maitses nagu miski muu.

Õngemeestel aga edu kalaõnne näol ei olnud. Selle eest jagus piisavalt hasarti ja head tuju. Kätlin , kes oli meie naiste seast ilmselgelt kõige kogenum kalamees, lennutas enda õnge niisuguse hooga, et viskas selle üle elektritraatide. Õnneks ei pidanud ta tamiili lõhkuma ja sai selle kenasti niisama traadi pealt kätte. Tähelepanelikumal vaatamisel tuli välja, et seda oli ka teistel kalameestel juhtunud aga nende varustusega nii hästi ei läinud. Traadi peal rippus õige mitu õngekorki nagu jõulehted kuusepuul. Nele, kes kohale jõudes vaatas konksu otsa minevaid ussikesi ja tegi „Fui“ ajas juba mõne aja pärast neid ise konksu otsa ja ja leotas rõõmuga õnge. Ainuke naine kellel kalapüügil õnne oli, oli Ene, kes koju kummalegi kassile ühe kalapoja viia sai. Aga kuna me keegi ei näinud, et ta need ise püüdis, siis võib nende kalade päritolu kahtluse alla seada. Keegi teine ju kala ei saanud!


Kui köögikatad supi valmis olid saanud lasime sellel hea maitsta. Tühja kõhu peale maitses ka väljamaine Mintai juba üsna kala moodi. Kui kõik olid kõhud täis söönud ja rahvas veel laua ümber viibis, oli õige hetk hakata kalapüügi põhitõdedest rääkima. Tuli välja, et kalapüük on lausa teadus ja selleks peab olema õige aeg, õige koht ja õiged vahendid. Ei olegi nii, et viskad konksu vette ja kala tuleb(seda me saime ju enda nahal ka tunda). Lisaks õppisime kuidas käepärastest vahenditest õngekonksu väänata, korki teha ja õiget sõlme teha, et konks õngenööri otsast lahti ei libiseks.

Enne kojusõitu ei pidanud lapsed vee kutsele vastu ja otsustasid ühe sügisese supluse teha. Päris koomiline oli eemalt vaadata, kuidas Nele õngitses kaldal paks jope seljas ja väikesed jõmmid kilgates paljalt vette jooksid. Igatahes jäid kõik kohalolnud selle mõnusa pühapäevase pärastlõunaga vaatamata olematule kalasaagile rahule ja ühise laua taga olles tehti ettepanek, et järgmisel aastal võiksime seeneretke korraldada.

Kui mina enda perega koju jõudsin ei olnud minu mehed veel kalastamisest isu täis saanud ja läksid koduse kogretiigi kaldale kindlas veendumuses, et sealt ikka kassikala saab. Kui tavaliselt piisab, kodutiigis ainult nööri sisse viskamisest, et kala otsa tuleks, siis sel korral ei olnud abi ka parimatest ussidest mis hoole ja armastusega kaevatud sai. See andis mulle lohutust, et meie ei olnud mitte viletsad kalamehed vaid sel päeval ei olnud lihtsalt „kalailma“.

Jaana

Monday, September 5, 2011

Tormas ristiti taas rebaseid.

Augusti viimasel nädalavahetusel pandi taas proovile Torma jaoskonna uute liikmete oskused ja osavus.

Otsustasime meie jaoskonna liikmetega, et eelmisel aastal alguse saanud „rebaste ristimine“ võiks saada toredaks iga -aastaseks traditsiooniks ja nii kutsuti ka sel aastal kokku meie uued liikmed, et nendega natuke lähemalt tuttavamaks saada. Ürituse korraldamise au sai endale eelmise aasta võitja Kätlin Ridal . Vaatamata sellele, et osalejaid registreerus vaid kolm, ei jätnud Kätlin tubli Naiskodukaitsjana jonni ja viis ürituse siiski läbi ning ei pidanud seda kahetsema.
  
Torma jsk rändkarikas. foto: Enely Rodima 

Orienteerumine koos lihtsate ülesannete lahendamisega toimus nagu eelmiselgi aastal Rääbise Uue järve ümbruses. Punkte rajal oli kokku 6 ja kõigis neid tuli vastata Naiskodukaitse erialasid puudutavatele lihtsatele küsimustele. Kuna inimeste kogemused ja suhted metsaga on erinevad, siis igaks juhuks olid ülesandepunktid ka punaste lindikestega märgistatud. Rajal sel aastal keegi õnneks kaotsi ei läinud ja eelmise aasta sündmused ei kordunud, kus üks võistleja end hoopis naabervallast leidis. Küll aga õnnestus ühel osalejal juba kogunemiskohta sõites ära eksida. „Nägin küll, et oli üks järv ja autod seisid aga mõtlesin, et see ei ole nagunii õige koht ja sõitsin edasi...“, naeris eksinu isegi. Seetõttu otsustasid kõik osalejad edasiste äparduste vältimiseks koos rajale minna ja ühiselt ka rajale pandud ülesanded lahendada.

 Seekordse rändkarika kojuviijaks oli Enely Rodima, kes võttis selle toreda ürituse kokku selliste sõnadega:“See oli üks tore üritus vaatamata sellele, et meid oli ainult kolm. Punktid leidsime ilusti ülesse, punane lint reetis kõik. Küsimustele vastamine läks meil ühiselt kuna otsustasime koostööd teha. Ei mingeid lahkarvamusi. Nalja sai siis kui me viimase punkti läbisime. Suutsin teiste ees lipates herilase pesa üles leida ja sellest kogemata läbi joostes need närvi ajada. Mina pääsesin õnnelikult aga Nele ja Liisa sattusid mõlemad nende rünnaku ohvriks.“

Finišisse jõudes peeti väikest pikniku ja veedeti lõbusalt vesteldes aega. Kuna selleaastase ürituse korraldajaks oli eelmise aasta võitja, siis loodame, et selleaastane rändkarika kojuviia korraldab rõõmuga ristimise järgmise aasta rebastele.

Jaana