Tuesday, May 24, 2011

„Võitjad ei loobu ja loobujad ei võida!“

20.-21.mail toimus NKK koormusmatk Jõgevamaal, seekord ei olnud rajal ühtki meest võistlemas, rada oli mõeldud ainult edukatele naistele, kes tahtsid end proovile panna. Kiirele ja suurt vastupidavust nõudvale rajale startis kokku 16 neljaliikmelist naiskonda, kellest noorim võistleja oli 18-aastane Mari-Anna ja vanim 61-aastane Anu.

„Võitjad ei loobu ja loobujad ei võida!“
Kontrollpunkti meditsiiniülesandes tuli abi anda kolmele noorele, kellest üks alajahtunud, teisel epilepsiahoog ning kolmas hüsteeriline.
Foto: Liina Laurikainen
Esimene stardipauk kõlas pimedas öises Oonurmes kell 00.00. Kuna Jõgevamaal on palju alasid looduskaitsjate valvsa pilgu all, siis tuli võistlejail liikuda mööda etteantud teed.
Esimesse kontrollpunkti oli 14 km pimedat, kiiretempolist rada. Kohal aitas ööpimedust valgemaks muuta lõkke tegemine. Teises kontrollpunktis tuli esmaabi anda kolmele kannatanule, kolmandas kontrolliti sõdurioskusi: kas kaasasoleva telkmantliga saab metsas varjualust teha ja kas naiskodukaitsja tunneb kaitseväe relvastust.
Neljandas kontrollpunktis kontrolliti, kas miiniväli saab ületatud plahvatusteta ja kui raske on granaati aknast sisse lennutada.
Viiendas punktis oli märgata naiste väsimust  ja motivatsioonilangust, aga luureülesanne andis aega ka taastumiseks. Kuuendas punktis sai „vastase“ pihta tuld anda ja pärast relva tühjaks laadimist pidi jalgadele valu andma – lõpujooks kestis 20 minutit. Naised andsid jooksul endast viimast, kuid seejärel tuli läbida ka väike takistusrada.
Pärast seitsmenda punkti läbimist oli vaja kohtunikkudele näidata, kas midagi pudenes kotist võistluse ajal välja või mitte. Selgus, et ainsad kaotatud „asjad“ olid kalorid ja energia, mida sai kohe juurde tankida suppi süües.
Seekord olid kõige tublimad sõbrad Järva ringkonnast: Terje Albert, Vivika Barnabas, Kaire Lätte ja Evelin Metsaots. Naistele oli tuge pakkumas ja lõpujooksul tempot kaasa tegemas võistkonna esindajana vanemseersant Kaido Mettus.
Pole oluline, kui vana ja kogenud on rajalemineja, paras ports eneseületust, närvikõdi ja uusi kogemusi pakub koormusmatk igal juhul.

Rohkem pilte galeriis.
Lõpuprotokoll (.xls 0,1Mb).
Maris Mäeotsa

Alfa 2 Bravo 4 kuuldel!

Mõtlesin seniajani sõjafilme vaadates, et sellised märksõnad on mingi äge ja ülisalajane kood.
Nüüd aga läbisin Baasväljaõppe IV mooduli Sõdurioskused ja sain selgeks, et nii ei ole see mitte.

14. mai vihmasel hommikul kogunes Kirna õppehoones kokku väike grupp Jõgeva NKK naisi, et teha läbi sõdurioskuste baasväljaõpe.
 Alustuseks tutvustati meile tulirelvi.  Õppisime relvade osi mille käigus said paljud detailid endale uue ning värvika nimetuse. Samuti sai selgeks relva lahti ning kokkupanemine. Siinkirjutaja ei hiilga just erilise füüsilise jõuga, seega pean tunnistama, et  peale relvaõpet olid mu käed juba kergelt väsinud. Aga oleksin ma teadnud mis meid ees ootab, poleks ma väsimuse peale üldse mõeldagi julgenud.

Alfa 2 Bravo 4 kuuldel!
foto: Liina Laurikainen
Järgnevalt saime me endale selga valida kenad rohelised kostüümid. Pähe kiivrid mis kippusid pidevalt ninale vajuma, automaadi ning rakmed mis tuli korrektselt kokku panna ning  endale selga ajada.  Kuna me olime juba kenasti rohelised anti meile ka camovärvid millega end siis lõplikult konnasarnaseks muuta.  (Praktiline õppetund nr.1. Camovärve ei tasu endale silma ajada- omal nahal sai selgeks, et see ajab ikka korralikult kipitama ja ohtralt pisaraid on garanteeritud.)  Ja nüüd võis alata maastikul luuramine.  Märjal rohul nõgeste konnade ning tigude keskel roomamine ei meelitanud küll väga ,kuid kui karm käsk käes, ei jäänud muud üle. Pikali, püsti, põlvili, edaspidi, tagurpidi, söösta, kata!  Kõik jäid ellu ning maastikul liikumine sai ka enam- vähem selgeks.

Alfa 2 Bravo 4 kuuldel!
foto: Liina Laurikainen
Anti luba kiirelt vorm seljast võtta, nägu pesta ning klassi tagasi suunduda,  et relv ära puhastada. Mu automaat oli kaetud ning laetud muda ja rohulibledega. Poleks üldse imestanud kui  vormi taskust mõni konn välja karanud oleks.  Seega oli puhastamine hädavajalik.
Klassijõudmise ajaks tundsin end küll pehmena nagu keedumakaron. Käed ei tahtnud peale relvaga ringiroomamist enam pastakatki  hoida ning jalad olid toolile istudes tänulikud, et nad mind enam kandma ei pidanud. 

Alustasime side ning staabiõppega kus saime selgeks minule seni salapärasena tundunud NATO tähestiku kuuldekoodi. Saime teada millised on põhilised sidepidamisvahendid ning mis on nende plussid ja miinused.
Ja märkamatult oligi õhtu käes. Kes tahtis sai sauna, kes magama ja kes põnevusega Eurovisiooni vaatama.

Uuel hommikul alustasime topograafiaga. Ehk siis õppisime kuidas kaarti lugeda ning kompassiga orienteeruda, et mitte lootusetult võssa eksida.
Ja jälle- oligi kõik läbi. Kõik läks nii kiiresti ning kogu väljaõpe meenutas mulle lapsepõlve kus sai luurekat mängitud. Puust püss, isetehtud aardekaardid, väljamõeldud keel vaenlase eksitamiseks ning „laitmatu“ hiilimistehnika. Aga õnneks oli mu lapsepõlv lihtne ning puupüssi torust võis tulla vaid lilli ja liblikaid.

Liina Laurikainen