Tuesday, January 3, 2012

Meelde jääv ajarännak


Detsembris külastasime Põltsamaa jaoskonna neiudega Puurmani lossi, mis hiljem kulmineerus jõuluaja kui rahu ja sõpruseaja alguse tähistamisega, Puurmani noortekeskuses.

Losside külastamisega kaasneb alati palju fakte.
Puurmani mõisa ajalugu alustatakse Buhrmeistrite suguvõsast, kellele Rootsi kuninganna Kristiina kinkis mõisa 1645. aastal.
8. novembril 1651 Rootsis aadliseisusesse tõstetud suguvõsa esindajad olid tol hetkel vennad Jürgen ja Christopher Buhrmeister. Liivimaa Rüütelkonna matriklisse võeti perekond 1797. aastal.

Enne praegust mõisahoonet oli härrastemaja puust. Puurmani praegune mõisahoone ehitati 19. sajandi lõpul. Lossi ehitustöid algatas vanem Ernst Gotthard von Manteuffel, ehitamiseni jõuti alles tema poja ajal. Tegemist on ühe Eesti kauneima ja suursugusema neorenessanssi stiilis lossiga. Sisekujunduses on kasutatud mitme kunstistiili elemente – varaklassitsismi, klassitsismi ja rokokood.

Kellele,  need faktid meelde jäävad on tublid, minu peake selliseid teadmisi kinni ei pea, eriti kui on nii palju vaadata.
Mulle isiklikult oli see  ajarännak naisena, kuna aimasin ja lõin paralleele mõisa proua vaate nurgast. Mõisa härrast jäi meelde lause, et Manteuffelite- tähendab saksa keeles meeskurat.

Mõisa proua poolt olla lastud ehitada sinna norskamise tuba, mis kinnitab, et juba tol ajal olid naised nutikad ja ilusad. Kuna ega ilu-und ei saa ju lasta mitte kellegil ega millegil  rikkuda. kuigi sel ajal kui proua magas, siis vaene mees, kes pidi seal norskamis ruumis norisema, mis kajas jube hästi, kindlasti ärgati tihti segaduses ülesse ja mõeldi mitu isikut siin norskab siis.
Hetkel on nn norskamistoas raamatukogu.
Kahjuks lossi sisustust säilinud ei ole peale ühe tooli, mis väidetavalt on pärit lossist ja on saadud kohalikult elanikult, mis tõttu võime oletada et see tõele vastab.
Aga see eest on säilinud tapeete, laed ja mõnes kohas ka põrand, mis kõik annavad aimu tolle aja nii öelda “glamuurist” Tapeedid on enamus idamaise stiiliga, mis muidugi näitavad tolle aja jõukust, kuid mina oma lossi selliseid seinu poleks teinud.
Mõisa park olevat ka proua idee olnud kuna tema ei soovinud lihtrahavst oma vaatesse. See isegi mõistetav,  kes ei eelistaks vaadata kaunist jõge puude rohelust ja võibolla kuulda linnu laulu, inimeste sahmimisele ja pidevale jutuvadale.
Palju kiidetakse ka lossi akustikat , mistõttu toimub seal kontserte, meie seal oleku ajalgi koristati eelmist ja sätiti järgmise kontserdi jaoks saali ja ruume.
Ja usun et ka siin on proua käsi mängus, kuna reeglina härrad käisil jahil ja oli ka teisi kohustusi ja tegemisi siis mõisa prouade pärusmaaks jäid etendused.

Soovitan soojalt kõigil, kel aega , külastage Puurmani lossi ja leidke oma killud ajaloost.

Meie üritus jätkus nagu eel pool mainitult Puurmani noorte kesksuses mõnusas jõulu miljöös, maitsvate suupistete ja veel parema seltskonnaga.
Kõik oli väga ilus.


Heili Miku

No comments:

Post a Comment