Meelde jääv ajarännak

Detsembris külastasime Põltsamaa jaoskonna neiudega Puurmani lossi, mis hiljem kulmineerus jõuluaja kui rahu ja sõpruseaja alguse tähistamisega, Puurmani noortekeskuses.

Losside külastamisega kaasneb alati palju fakte.
Puurmani mõisa ajalugu alustatakse Buhrmeistrite suguvõsast, kellele Rootsi kuninganna Kristiina kinkis mõisa 1645. aastal.
8. novembril 1651 Rootsis aadliseisusesse tõstetud suguvõsa esindajad olid tol hetkel vennad Jürgen ja Christopher Buhrmeister. Liivimaa Rüütelkonna matriklisse võeti perekond 1797. aastal.

Enne praegust mõisahoonet oli härrastemaja puust. Puurmani praegune mõisahoone ehitati 19. sajandi lõpul. Lossi ehitustöid algatas vanem Ernst Gotthard von Manteuffel, ehitamiseni jõuti alles tema poja ajal. Tegemist on ühe Eesti kauneima ja suursugusema neorenessanssi stiilis lossiga. Sisekujunduses on kasutatud mitme kunstistiili elemente – varaklassitsismi, klassitsismi ja rokokood.

Kellele,  need faktid meelde jäävad on tublid, minu peake selliseid teadmisi kinni ei pea, eriti kui on nii palju vaadata.
Mulle isiklikult oli see  ajarännak naisena, kuna aimasin ja lõin paralleele mõisa proua vaate nurgast. Mõisa härrast jäi meelde lause, et Manteuffelite- tähendab saksa keeles meeskurat.

Mõisa proua poolt olla lastud ehitada sinna norskamise tuba, mis kinnitab, et juba tol ajal olid naised nutikad ja ilusad. Kuna ega ilu-und ei saa ju lasta mitte kellegil ega millegil  rikkuda. kuigi sel ajal kui proua magas, siis vaene mees, kes pidi seal norskamis ruumis norisema, mis kajas jube hästi, kindlasti ärgati tihti segaduses ülesse ja mõeldi mitu isikut siin norskab siis.
Hetkel on nn norskamistoas raamatukogu.
Kahjuks lossi sisustust säilinud ei ole peale ühe tooli, mis väidetavalt on pärit lossist ja on saadud kohalikult elanikult, mis tõttu võime oletada et see tõele vastab.
Aga see eest on säilinud tapeete, laed ja mõnes kohas ka põrand, mis kõik annavad aimu tolle aja nii öelda “glamuurist” Tapeedid on enamus idamaise stiiliga, mis muidugi näitavad tolle aja jõukust, kuid mina oma lossi selliseid seinu poleks teinud.
Mõisa park olevat ka proua idee olnud kuna tema ei soovinud lihtrahavst oma vaatesse. See isegi mõistetav,  kes ei eelistaks vaadata kaunist jõge puude rohelust ja võibolla kuulda linnu laulu, inimeste sahmimisele ja pidevale jutuvadale.
Palju kiidetakse ka lossi akustikat , mistõttu toimub seal kontserte, meie seal oleku ajalgi koristati eelmist ja sätiti järgmise kontserdi jaoks saali ja ruume.
Ja usun et ka siin on proua käsi mängus, kuna reeglina härrad käisil jahil ja oli ka teisi kohustusi ja tegemisi siis mõisa prouade pärusmaaks jäid etendused.

Soovitan soojalt kõigil, kel aega , külastage Puurmani lossi ja leidke oma killud ajaloost.

Meie üritus jätkus nagu eel pool mainitult Puurmani noorte kesksuses mõnusas jõulu miljöös, maitsvate suupistete ja veel parema seltskonnaga.
Kõik oli väga ilus.


Heili Miku

Elus!

30. septembrist kuni 2. oktoobrini oli Jõgeva Ringkonna naistel võimalus Jõgeva Maleva instruktorite käe all osa võtta Üleelamislaagrist. 

 

Ilusal reedeõhtul kell 18.00 kogunesime kõik Jõgeva Maleva staapi. Maja juurde jõudes märkasime suurt kastiautot ning kõigile oli selge, et sellega jätkub meie teekond. Staabis tutvustas instruktor meile eesolevat laagrit ning ohutusnõudeid ja reegleid, s.h. loeti veel üle isikliku varustuse nimekiri, mille olime juba varemgi e-mailile saanud, ja üleliigsed asjad asetasime staapi lauale pühapäeva ootama. Paljudel jäi maha hambahari, mobiiltelefon, mõnel ka soolakotike ja sääsemürk. Ärevus oli suur, sest nüüd saime teada ka, kuhu meid viiakse.

Kui olime kõik autokasti roninud, võis sõit alata. Tee tundus pikk ja väga auklik. Hakkas juba hämaraks minema ning järjest rohkem oli meie ümber metsa. Lõpuks auto peatus ja me ronisime autokastist välja. Kahel pool teed laius suur kuusik.

Instruktor seletas meile veel kiirelt üle, kuidas terariistu käsitleda ning mille jaoks mingi tööriist on. Seejärel vaatasime üle ühe instruktorite varjualuse, et kuidas ja millest see tehtud on, sest pidime need ju ise valmistama, et oleks kuskil ööbida.

Lõpuks jaotati meid kahte rühma, ühte 6 ja teise 5 naist. Meile jagati kätte noad, katelokid (veega), kirved, saed, kiinid, valguspulgad, tulepulgad. Seejärel juhatasid instruktorid meid oma laagriplatsile, rühma liikumisraadiuseks jäi ümber oma onni 300m ning kaks rühma omavahel kokku saada ning mokalaata pidama hakata ei tohtinud.

Sõprus annab sooja ja nali ning naer aitavad ka keerulisemad olukorrad üle elada!

 

 

 

Laagriplatsile jõudes pidime pimedas valima hoolikalt onni asukoha ning varuma selleks materjali. Seda oli päris palju vaja. Kaevasime ka augu isiklike ihuvajaduste rahuldamiseks. Kõige tähtsam oli lõke ning selleks metsakuiva puidu varumine, sest lõke andis sooja ja valgust ning peletas metsloomi. Vahepeal tutvustasid instruktorid meile erinevaid kalaküpsetusviise, üks neist - suitsutamine oli ka neil käsile võetud. Esimesel õhtul oli kõigil palju tööd, kõhud jäid järjest tühjemaks ning kõik ootasid seda suitsukala mis meestel küpses. Kuulates lõuna poole lendavaid haneparvesid, unistasime piisava laskeulatusega ragulkast või vibust. Hanede kurblike hõigete saatel arutlesime, mida kõike me ühest mõnusast metshanest endale vaaritaksime. Ja kui rammusad nad veel on... ehhhh.... aga tühi kõht aina korises. Öösel saime paar pakki teed sooja joogi keetmiseks.

Valvekordade jaotus: meil oli raske neid jaotada, sest viieliikmelises rühmas polnud kellelgi kella. Aga meeskond oli meil suurepärane ja jõudsime ühisele otsusele: kui valvekorra pidaja enam sugugi ärkvel püsida ei suuda, siis ajab lihtsalt järgmise vahetuse üles ning see jätkab kuni uni väga piinama hakkab. Kõik toimis ja keegi ei arvanud, et tal liiga vähe magada lasti.

Ööseks anti meeskonna peale 2 telkmantlit onni katusele panekuks ja 2 magamiskotti. Öö oli väga jahe, kuid kel oli hea uni ei teinud välja sellest, et küljealune kõva oli ning tekikest jagus peale vaid jaopärast. Mina ise ei saanud esimesel ööl küll sõba silmale, sest olin ametis värisemisega. Hommikul vara, enne päiksetõusu võis kuulda kirve toksimist ja saagimist, sest nii mõnelgi oli otsa saanud lõkkematerjal, samas füüsiline tegevus andis ka sooja.

Maris tegevusetuse ja külma üle kurta ei saanud :)

Hommikuks saime ka kaua oodatud suitsukala, kuid õnnetuseks oli see pooltoores ning panime selle lõkke peale järelküpsema. Õnneks instruktorid olid sellele mõelnud ning saime ka konservi kartuli ja hakklihakastmega. Söömiseks pidime valmistama puidust söögiriista. Igaühel tuli see isemoodi välja ja keegi ainult näppudega sööma ei pidanud. Sel päeval jagati kätte meile ka toored toiduained - kartulid, kaalikad, herned, porgandid, tangud ja sibulad ning ka natuke soola ja sidrunimahl. Saime ka küüslauku, et ära hoida külmetust. Ning veel toodi meile terve kana ühe rühma kohta. Päeva põhitegevuseks oli jällegi lõkkematerjali kogumine eesolevaks ööks. Seega polnud aega kellelgi rühmas lõunaajal süüagi. Tegime vennalikult ühe porgandi viieks ning närisime seda lõunaks. Siis panime kana koos köögiviljadega fooliumisse (fooliumi saime instruktorilt) ning kaevasime lõkke alla augu, panime sinna kuumad kivid ja kana, kivid peale ja ära võetud lõkkematerjal ka peale, tegime kõva tule üles ning siis suundusime Põltsamaa jõe äärde kalale.

Igaüks lõikas omale võsast ridva. Seejärel mõõdeti jõhv peale ning asjalik instruktor näitas ka, kuidas kinnitada kork ja konks. Valmis! Saime nüüd kalaõnne proovida, kõik olid õhinas, sest kalalootust ju oli. Aga, mida külge ei hakanud oli kala. Meie rühmal kõigil kõhud korisesid päris kõvasti. Ainult unistus lõkke all olevast kanast hoidis meeled ärksana. Jõe ääres sai juba piisavalt istutud kui tuli instruktor, palus meil õnged lahti monteerida ja pilliroogu koguma hakata (mul oli juba varem mõte, et võiks sületäie roogu onni vedada- on soe magada. )

Niisiis olime sel päeval ilma saagita, kuid sellest me ei heitunud, sest lõkkes ootas meid maitsev kanapraad. Suud olid kõigil vesised kui kana välja kaevasime. Kui seda avama hakkasime, siis juba see lõhn viis keele alla. Nii maitsvaid köögivilju ja kana polnud keegi varem saanud, kuigi mõni meie hulgast muidu üldse hautatud juurikaid ei söönudki.

Selleks ajaks kui instruktorid tulid uudistama kuidas kana maitses, hakkas see juba otsa saama ja neile jagamiseks seda lihtsalt ei jätkunud.

Aga laisklemist ei saanud olla, v.a. minu umbes 5 minutine uinak soojas magamiskotis. See oli vist kõige parem hetk üldse seal laagris - kõht täis, soe küljealune, praksuv lõkketuli. Meie kõhud lõid õhtul nurru, kõik oli nii hea. Aga teisel rühmal nii hästi ei läinud- kana oli nähtavasti liiga kaua lõkkes ning priskest kanast oli avamise hetkeks saanud kuivanud tuvi.

Aeg oli sealmaal, et rühmad kutsuti kokku ning meile näidati milleks pilliroog hea on. Paari toika ning mõne nööri abil näidati kuidas saab metsas hõlpsati endale sooja küljealust kududa. Tagasi laagriplatsil hakkasid osad matte tegema, teised tegid puid. Roomati otsustasime teha laiema kui oli ette näidatud, sest tahtsime, et nii pea kui jalad mahuksid peale, kavatsesime ju selle külje alla panna. Peab ütlema, et see õnnestus meil hästi. Vahepeal toodi meile värske latikas, sest me ise jäime ju sel päeval kalasaagist ilma. Panime selle soola ja sidrunimahlaga fooliumisse ja küpsema, et oleks ka hommikul midagi süüa. Juba varakult plekkpurki ligunema pandud tangud ja herned rändasid samuti lõkkele, et õhtul ja öösel sooja kõjutäidet saada.

Lõpuks jõudis ka instruktor, vaatas pilliroomati üle ja jagas kiidusõnu ning ütles, et see sobib ka talviseks laagriks hästi ning paneb selle peale laagrit hoiule. Meie rõõmuks anti igaühele meist üks lutsukomm, nii sai meie suur süsivesikute puudus veidigi lohutust. Sest vahepeal tekkis juba kahtlus meie terves mõistuses. Mõni meist ajas tähti sõnades segamini ning mina otsisin oma pealampi taga, mis üllatuseks põles mu enda otsmikul. Nalja sai meie rühmas palju, nii hoidsime ka üksteisel tuju rõõmsana.

Kõigil kommid suus, võis esimene paar valvesse jääda ning teised said lõpuks ometi tuttu. Veel läbi une külge keerates lutustasime oma komme nagu väikelapsed lutti. Nii magus maitses see karamell. Tol õhtul oli lõkkevalvamine paras katsumus, olime ju kõik rampväsinud ning püüdsime igati silmad lahti hoida. Ootasime pikisilmi instruktoreid, kes eelmisel ööl meid kindlate ajavahemike järel kontrollimas käisid. Ühel hetkel nägimegi kauguses tulukest lähenemas. Rõõmustasime juba, et saame ka kellaaega teada, kuid siis järsku kustus valgus puude vahel ja kostusid hirmsad metsasea häälitsused. Meile tegi see palju nalja, sest teadsime, et see ei olnud siga vaid üks meestest. Ning siis otsustasimegi valvekorra üle anda, sest muidu oleksime mõlemad tukkuma jäänud. Sel ööl käis instruktor meid vaid ühe korra kontrollimas ja see oli alles kella kolme ajal öösel. Kuna selleks ajaks oli minul uni kadunud, kuulsin seda ja veidi aega hiljem otsustasingi üles tõusta ja eelmine valvur välja vahetada. Ta vaeseke oli üksi valvesse jäänud. Päris huvitav ja nii mõnelgi tekkis kõhedustunne öösel üksi lõket valvates. Pidasin vapralt vastu, sest kaugel polnud ka hommik ning enne seda ärkas ka minu valvepartner, et minuga ühineda.

Hommikuäratus oli kell seitse, siis soojendasime kiirelt oma kala ja ööst järgijäänud herne-tangu-porgandi hautist. Tegime teed ja sidrunimahla vett kõrvale ning kui kõhud täis, koristasime oma laagriplatsi.

Laagriplats korras, tagastasime jagatud varustuse ning lootsime, et saame hakata kodu poole sõitma. Aga selleks tuli meil veel 7-8 km kõndida. Need kilomeetrid ei tundunud kellelegi eriti kerged, sest nii mõnelgi olid juba varem villid kandadel ja joogivett meil samuti tee peale kaasa ei antud. Päike lõõskas ja kurk kuivas, ainult metsavaheteed olid natuke varjulisemad.

Küll oli see külm vesi hea ja jahutav, mida saime, kui auto juurde jõudsime. Ootasime ära ka teise rühma ning siis võis sõit kodu poole alata! Kõigi näos oli näha väsimust ja samas ka rõõmu, et oleme millegi vägevaga hakkama saanud. Selline laager annab tükiks ajaks elule uue maigu. Õpetab hindama ja väärtustama lihtsaid kuid väga olulisi asju, mida aegajalt unustama kipume: vesi, soojus, soe kõhutäis, üksmeel, sõbra õlatunne ja usaldus. Me jäime ellu!

Kätlin, Janika, Liina (Fotod Liinalt)

"Ühes otsas ussike teises otsas lollike"

Mõtlesid ilmselt kalad Voore ökojärves kui Torma jaoskonna naised tulutult enda õngesid vette loopisid. Nimelt otsustasime sel aastal enda peredega väikese kalapüügi õppepäeva korraldada.

Kui esialgselt oli plaanis laagriplatsil esmalt lihtsamate kalandustõdedega tutvust teha, siis paraku sellest ei tulnud küll midagi kohe välja. Järve äärde jõudes haarasid enamik suurtest ja väikestest kohe enda õnged ja panid veekogu poole ajama ,maldamata ära oodata mida päevakava ette näeb. Aga mõnikord ongi parem asjadel lasta omasoodu areneda. Kui mehed ja lapsed enda ussikesi leotasid, katsid naised piknikulaua ja panid juba supipaja tulele lootuses, et äkki väikese uhhaa ikka saame. Vesi läks juba keema, kartul ja porgand ootasid patta panekut aga mida ei olnud, oli kala. No mis seal siis ikka. Õnneks oli kohalik külapood kiviga visata ja Triin lippas poodi kala järele. Kodumaist kala sealt küll ei leidnud aga mingisuguse võõramaise päritoluga vee eluka küll, mis lõhnas nagu kala aga maitses nagu miski muu.

Õngemeestel aga edu kalaõnne näol ei olnud. Selle eest jagus piisavalt hasarti ja head tuju. Kätlin , kes oli meie naiste seast ilmselgelt kõige kogenum kalamees, lennutas enda õnge niisuguse hooga, et viskas selle üle elektritraatide. Õnneks ei pidanud ta tamiili lõhkuma ja sai selle kenasti niisama traadi pealt kätte. Tähelepanelikumal vaatamisel tuli välja, et seda oli ka teistel kalameestel juhtunud aga nende varustusega nii hästi ei läinud. Traadi peal rippus õige mitu õngekorki nagu jõulehted kuusepuul. Nele, kes kohale jõudes vaatas konksu otsa minevaid ussikesi ja tegi „Fui“ ajas juba mõne aja pärast neid ise konksu otsa ja ja leotas rõõmuga õnge. Ainuke naine kellel kalapüügil õnne oli, oli Ene, kes koju kummalegi kassile ühe kalapoja viia sai. Aga kuna me keegi ei näinud, et ta need ise püüdis, siis võib nende kalade päritolu kahtluse alla seada. Keegi teine ju kala ei saanud!

Kui köögikatad supi valmis olid saanud lasime sellel hea maitsta. Tühja kõhu peale maitses ka väljamaine Mintai juba üsna kala moodi. Kui kõik olid kõhud täis söönud ja rahvas veel laua ümber viibis, oli õige hetk hakata kalapüügi põhitõdedest rääkima. Tuli välja, et kalapüük on lausa teadus ja selleks peab olema õige aeg, õige koht ja õiged vahendid. Ei olegi nii, et viskad konksu vette ja kala tuleb(seda me saime ju enda nahal ka tunda). Lisaks õppisime kuidas käepärastest vahenditest õngekonksu väänata, korki teha ja õiget sõlme teha, et konks õngenööri otsast lahti ei libiseks.

Enne kojusõitu ei pidanud lapsed vee kutsele vastu ja otsustasid ühe sügisese supluse teha. Päris koomiline oli eemalt vaadata, kuidas Nele õngitses kaldal paks jope seljas ja väikesed jõmmid kilgates paljalt vette jooksid. Igatahes jäid kõik kohalolnud selle mõnusa pühapäevase pärastlõunaga vaatamata olematule kalasaagile rahule ja ühise laua taga olles tehti ettepanek, et järgmisel aastal võiksime seeneretke korraldada.

Kui mina enda perega koju jõudsin ei olnud minu mehed veel kalastamisest isu täis saanud ja läksid koduse kogretiigi kaldale kindlas veendumuses, et sealt ikka kassikala saab. Kui tavaliselt piisab, kodutiigis ainult nööri sisse viskamisest, et kala otsa tuleks, siis sel korral ei olnud abi ka parimatest ussidest mis hoole ja armastusega kaevatud sai. See andis mulle lohutust, et meie ei olnud mitte viletsad kalamehed vaid sel päeval ei olnud lihtsalt „kalailma“.

Jaana

Tormas ristiti taas rebaseid.

Augusti viimasel nädalavahetusel pandi taas proovile Torma jaoskonna uute liikmete oskused ja osavus.

Otsustasime meie jaoskonna liikmetega, et eelmisel aastal alguse saanud „rebaste ristimine“ võiks saada toredaks iga -aastaseks traditsiooniks ja nii kutsuti ka sel aastal kokku meie uued liikmed, et nendega natuke lähemalt tuttavamaks saada. Ürituse korraldamise au sai endale eelmise aasta võitja Kätlin Ridal . Vaatamata sellele, et osalejaid registreerus vaid kolm, ei jätnud Kätlin tubli Naiskodukaitsjana jonni ja viis ürituse siiski läbi ning ei pidanud seda kahetsema.

 

 

Torma jsk rändkarikas. foto: Enely Rodima

 

Orienteerumine koos lihtsate ülesannete lahendamisega toimus nagu eelmiselgi aastal Rääbise Uue järve ümbruses. Punkte rajal oli kokku 6 ja kõigis neid tuli vastata Naiskodukaitse erialasid puudutavatele lihtsatele küsimustele. Kuna inimeste kogemused ja suhted metsaga on erinevad, siis igaks juhuks olid ülesandepunktid ka punaste lindikestega märgistatud. Rajal sel aastal keegi õnneks kaotsi ei läinud ja eelmise aasta sündmused ei kordunud, kus üks võistleja end hoopis naabervallast leidis. Küll aga õnnestus ühel osalejal juba kogunemiskohta sõites ära eksida. „Nägin küll, et oli üks järv ja autod seisid aga mõtlesin, et see ei ole nagunii õige koht ja sõitsin edasi...“, naeris eksinu isegi. Seetõttu otsustasid kõik osalejad edasiste äparduste vältimiseks koos rajale minna ja ühiselt ka rajale pandud ülesanded lahendada.

 Seekordse rändkarika kojuviijaks oli Enely Rodima, kes võttis selle toreda ürituse kokku selliste sõnadega:“See oli üks tore üritus vaatamata sellele, et meid oli ainult kolm. Punktid leidsime ilusti ülesse, punane lint reetis kõik. Küsimustele vastamine läks meil ühiselt kuna otsustasime koostööd teha. Ei mingeid lahkarvamusi. Nalja sai siis kui me viimase punkti läbisime. Suutsin teiste ees lipates herilase pesa üles leida ja sellest kogemata läbi joostes need närvi ajada. Mina pääsesin õnnelikult aga Nele ja Liisa sattusid mõlemad nende rünnaku ohvriks.“

Finišisse jõudes peeti väikest pikniku ja veedeti lõbusalt vesteldes aega. Kuna selleaastase ürituse korraldajaks oli eelmise aasta võitja, siis loodame, et selleaastane rändkarika kojuviia korraldab rõõmuga ristimise järgmise aasta rebastele.

Jaana

Mul õnnestus olla „Märtini“ kaardilugeja…

3.-5.juunil toimus Kaitseväe Keskpolügoonil Jõgeva maleva kaitseliitlaste lahinglaskmine. Naiskodukaitsjad olid palutud üritustele toitlustajateks.

Sõit Tapale toimus kolonnis seni kuni pöörati kruusa-liivateele, pärast paarikümmend meetrit oli selge, et iga sõiduvahend vastutab ise õige teeotsa leidmise ja orienteerumise eest. Mina juhtusin olema „Märtini“ kaardilugeja, nähes vaid 1 meetri autost kaugemale, lootsin salamisi, et teised rallijad ei eksi teega ega kihuta meile vastu. Vahelduva eduga hõikasin rallipiloodile, et kurv vasakule teise käiguga ja kurv paremale kolmanda käiguga. Kohale jõudes võisime oma sinisele autole maastikule sobiva maskeeringu tegemata jätta.

Ööhämaruses sättisime paika elukoha ja selle vahetusse lähedusse töökoha. Unele suigutas kokkasid generaatori unelev mürin.

Hommik algab alati kokkadele varakult. Kui puder ja võileivad söödud valmistusid mehed metsa minema. Enne lõunasöögi valmistamist võitlesime sääskedega, keda oli tõsiselt palju, ilmselt ei käi just palju elusolendeid neil külas. Hiljem selgus, et mehed olid kõik sääsed meie vastutusele jätnud, seda suurem oli „lemmikloomade“ rõõm, kui mehed lõpuks lõunale tulid. Pärast õhtuseid makarone läksid kaitseliitlased uuesti metsa ja meie õhtused toimetused said tehtud laskemürina saatel.

Pühapäev algas halvasti. Ärkasime vist vale jalaga voodist, mida meil õigupoolest ei olnudki – lebolt on raske astuda maha. Pigem veeresime maha ilmselt vale küljega. Sel päeval ei sujunud meie köögis askeldused. Mina mõistsin, et köök ei ole ikka minu jaoks kuigi sel nädalavahetusel usaldati peale hakkimise mulle ka vahustamised ja segamised.

Terve nädalavahetuse tekitati ka kokkadele lahingstressi. Mina murdusin lahingstressis alles koju jõudes, sest ühtäkki avastasin end Tartus ilma dokumentideta, rahata, võtmeteta ja mis kõige hullem ilma õpilaste parandamata töödeta. Aga võib-olla oli ka see kadumistrikk osa suurest lahingustressi tekitamisplaanist…

Maris Mäeotsa

Oska rõõmu jagada ehk kuidas me lastele ühe ilusa päeva kinkisime!

...................................

Hommik on käes

uue mängu ja tööga.

Maailm on natuke

muutunud ööga

...................................

L.Tungal

1. juunil tähistati kõikjal üle laia ilma Lastekaitsepäeva. See on päev, et tunnustada ja märgata lapsi. Mitte ainult enda , vaid ka teiste lapsi. Miks mitte ka päev, et mõelda tagasi enda lapsepõlve tempude ja vempude, krutskite ja vigurite peale.

Otsustasime meiegi enda toredate Torma jaoskonna naistega kampa lüüa kohaliku noortejuhiga (kes juhtumisi on meie jaoskonna liige) ja korraldada kohalikele poistele-tüdrukutele üks tore laupäevane pärastlõuna. Mõeldud tehtud. 4. juunil olid kõik Torma valla lapsed oodatud Vaiatu parki Lastekaitsepäeva pidama.

Vaatamata sellele, et ürituse ametlikuks algusajaks oli kuulutatud 13.00 oli park juba vähemalt pool tundi enne seda saginat ja kilkeid täis. Tegevust jätkus kõigile lastele.

Suur täispuhutav batuut oli pidevalt lapsi täis. Hoolimata sellest,et keegi täiskasvanutest laste lustimisel kogu aeg silma peal hoidis, juhatus ka väike „tööõnnetus“. Siinkohal kulus marjaks ära Kaitseliidust vaatamiseks toodud meditsiiniauto koos vajalike esmaabivahenditega ja väike kannatanu sai kiiresti asjatundlikku abi.

Suuremad lapsed said enda jõudu ja osavust proovile panna sumomaadluses. Muidugi tahtsid ka väiksemad põnnid enda võimeid katsetada aga kui nad sumokostüümiga korra pikali kukkusid, siis püsti nad omal jõul enam ei saanud ja siplesid nagu ringi ussikesed enda kollastes kostüümides.

Vaatamiseks, katsumiseks ja julgematele ka ratsutamiseks oli kohale toodud vahva suksu. Ei ole ju isegi maalapsel enam vanaema, kes kes lehma ja põrsakest peaks. Hobusest rääkimata . Selle pärast osutus see tõeliseks vaatamisväärsuseks!

Meie fotograaf tegi kõigist soovijatest imeilusaid pilte ja edevamad said enda näod lasta erinevate joonistustega kaunistada. Näomaalingute juures oli järjekord kogu aeg selline, et vaesed tüdrukud ei saanud käsigi puhata. Mõni laps käis lausa mitmel korral enda nägu üle maalimas.

Ja mis laste pidu see on, kui pannkooke ei pakuta:) Pannkookide küpsetamisega hakati pihta juba pool tundi enne algust ja kuhja ei jõudnud küll taldrikule tekkida. Rääkimata siis sellest, et ise mõne neist oleks saanud suhu pista. Mina oma suure kõhuga moositasin ja jagasin. Kooki sai vaarikamoosiga ja maasikamoosiga. Mõni nupumees soovis maarikamoosi ja teine jälle vaasikamoosi. Kuna ilm oli kuum, siis kuluks marjaks ära ka morsitermos, mida iga natukese aja tagant uuesti täita tuli. Ja vahelduseks sai ka levinumaid viisakusväljendeid nagu palun ja tänan õpetada:) Peo lõpuks olid need juba mõnele kenasti selgeks saanud ja meeldetuletamist enam ei vajanudki.

 

Loodame, et neile lastele, kes kohale tulid jääb see tore üritus 

veel pikaks ajaks meelde ja järgmisel aastal on pidulisi kaks korda nii palju. Usun, et selle peo puhul oli rõõm vastastikune.Meie saime rahulduse laste lustist ja taaskord kinnitust sellele, et meie jaoskonnas ongi kõige toredamad naised ning lapsed rõõmu päevast, mis oli just neile pühendatud.

Jaana Sepper

„Võitjad ei loobu ja loobujad ei võida!“

20.-21.mail toimus NKK koormusmatk Jõgevamaal, seekord ei olnud rajal ühtki meest võistlemas, rada oli mõeldud ainult edukatele naistele, kes tahtsid end proovile panna. Kiirele ja suurt vastupidavust nõudvale rajale startis kokku 16 neljaliikmelist naiskonda, kellest noorim võistleja oli 18-aastane Mari-Anna ja vanim 61-aastane Anu.

Kontrollpunkti meditsiiniülesandes tuli abi anda kolmele noorele, kellest üks alajahtunud, teisel epilepsiahoog ning kolmas hüsteeriline. Foto: Liina Laurikainen

Esimene stardipauk kõlas pimedas öises Oonurmes kell 00.00. Kuna Jõgevamaal on palju alasid looduskaitsjate valvsa pilgu all, siis tuli võistlejail liikuda mööda etteantud teed.

Esimesse kontrollpunkti oli 14 km pimedat, kiiretempolist rada. Kohal aitas ööpimedust valgemaks muuta lõkke tegemine. Teises kontrollpunktis tuli esmaabi anda kolmele kannatanule, kolmandas kontrolliti sõdurioskusi: kas kaasasoleva telkmantliga saab metsas varjualust teha ja kas naiskodukaitsja tunneb kaitseväe relvastust.

Neljandas kontrollpunktis kontrolliti, kas miiniväli saab ületatud plahvatusteta ja kui raske on granaati aknast sisse lennutada.

Viiendas punktis oli märgata naiste väsimust  ja motivatsioonilangust, aga luureülesanne andis aega ka taastumiseks. Kuuendas punktis sai „vastase“ pihta tuld anda ja pärast relva tühjaks laadimist pidi jalgadele valu andma – lõpujooks kestis 20 minutit. Naised andsid jooksul endast viimast, kuid seejärel tuli läbida ka väike takistusrada.

Pärast seitsmenda punkti läbimist oli vaja kohtunikkudele näidata, kas midagi pudenes kotist võistluse ajal välja või mitte. Selgus, et ainsad kaotatud „asjad“ olid kalorid ja energia, mida sai kohe juurde tankida suppi süües.

Seekord olid kõige tublimad sõbrad Järva ringkonnast: Terje Albert, Vivika Barnabas, Kaire Lätte ja Evelin Metsaots. Naistele oli tuge pakkumas ja lõpujooksul tempot kaasa tegemas võistkonna esindajana vanemseersant Kaido Mettus.

Pole oluline, kui vana ja kogenud on rajalemineja, paras ports eneseületust, närvikõdi ja uusi kogemusi pakub koormusmatk igal juhul.

Rohkem pilte galeriis.

Lõpuprotokoll (.xls 0,1Mb).

Maris Mäeotsa